Noblessneri ajalugu algas 1912. aastal, mil kaks Peterburi ärimeest – Emanuel Nobel (Alfred Nobeli vennapoeg) ja Arthur Lessner – rajasid siia toonase Tsaari-Venemaa tähtsaima allveelaevade tehase. Kahe mehe perekonnanimedest saigi tehas nime Noblessner. Aastatel 1913–1917 ehitati siin kokku 12 moodsat allveelaeva. Eesti iseseisvudes lõppes Noblessneris küll allveelaevade tootmine, kuid veepealsete laevade ehitus ja remont kestsid siin 2018. aasta augustini.
Emanuel Nobel oli värvikas isiksus ja sama andekas kui tema maailmakuulus onu Alfred Nobel. Lisaks perekonnale kuuluva naftafirma Branobel juhtimisele Venemaal rajas Emanuel maailma esimese diiselmootorite tehase, kus toodeti mootorid ka Noblessneri allveelaevade tarvis.
Paljuski tänu temale teab maailm Nobeli preemiat. Pärast Alfred Nobeli surma vaidlustasid pärijad testamendi, millega suurem osa Alfredi varandusest pidi minema Nobeli fondi ja preemiate asutamiseks. Vaidlused hiigelpäranduse üle kestsid kaks aastat, kuid lõpuks õnnestus Emanuelil sõlmida kokkulepe, et testament läheb täitmisele.
1916. aastal sai tehas veel tellimuse 20 suure ookeaniallveelaeva ehitamiseks, kuid 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni tõttu jäidki need ehitamata. Tellimuste vähesuse tõttu kuulutati 1925. aastal välja tehase pankrot ning hooned jagati mitme ettevõtte vahel, kes muuhulgas ehitasid siin väiksemaid laevu. Nõukogude okupatsiooni algul liideti killustunud ettevõtted taas üheks. Aastatel 1944–1951 kandis tehas nime Tallinna Meretehas ning siin remonditi Balti laevastiku miinitraalereid. Järgmistel kümnenditel tegutses käitis Meretehas nr 7 ja 7. laevaehitustehase nime all, ehitades aluseid Nõukogude mereväele ning remontides vaalapüügilaevu ja kalatraalereid. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal sai tehase nimeks Tallinna Meretehas. Siin remonditi ka allveelaeva Lembit enne selle üleandmist Eesti Meremuuseumile.
Alates Tallinna Meretehase pankrotist 2001. aastal kuulub tehas BLRT Grupile, kes koostöös partneritega arendab Noblessneri sadamalinnakut.
